mikroprotsessoriga

Mikroprotsessoriga süsteem on arvutisüsteem, mille keskprotsessoriks on mikroprotsessor. Selline süsteem kasutab mikroprotsessorit peamisena töötlusüksusena ja tavaliselt ühendab see välismälud, salvestus- ning sisend-väljundliidesed. Mikrotasandil võivad riistvara ja tarkvara koostisosad olla eraldi kiipide või moodulite kaudu kombineeritud.

Mikroprotsessoriga süsteeme eristavad mikrocontrolleritest peamiselt lõppkasutusele suunatud arhitektuuri erinevad eesmärgid: mikroprotsessorit kasutatakse sageli suurema paindluse ja jõudluse jaoks, kuid see nõuab enam riistvara- ja tarkvarakomponentide integreerimist. Mikrocontrollerid seevastu sisaldavad tavaliselt kõike vajaliku (CPU, mälu, I/O liidesed) ühisel kiibil ning on sobivamad lihtsate ja odavate rakenduste jaoks. Mikroprotsessoriga süsteemid on seega pigem keerukamad ja paindlikumad, kuid nõuavad rohkem valdkonna- ja süsteemiarhitektuuri.

Ajalugu ja areng hõlmavad esimesi mikroprotsessoreid 1970ndatel (nt Intel 8080, 8086; Zilog Z80) ning nende järglasi, mis tegi võimalikuks personaalarvutite, serverite ja paljude keerukamate sisemiste süsteemide arengu. Tänapäeval on mikroprotsessorid ja nende kaaslased süsteemid levinud nii isekasutustega arvutites kui ka keerukates tööstus-, autonoomsete ja mobiilsete seadmete lahendustes.

Tarkvara arendatakse peamiselt kõrgetasemeliste keeltes nagu C või C++, sageli operatsioonisüsteemide või reaalajaprogrammide koos. Mikrotasandil võidakse kasutada bare-metal programsi või RTOS-i, sõltuvalt rakenduse taustast ja täpsetest ajastamisnõuetest.