marginaliseerumist

Marginaliseerumine, mida mõistetakse ka marginaliseerumist, on protsess, mille käigus üksikisikud või rühmad jäävad ühiskonnas teatud viisil kõrvalejäetuks ning neil kaotatakse või piiratakse juurdepääsu ressurssidele, õigustele ja esindatusele. See ei tähenda vaid isiklikku isolatsiooni, vaid kajastub ka majanduslikus, poliitilises ning kultuurilises elus.

Marginaliseerumine võib ilmneda mitmel tasandil: sotsiaalmajanduslik, kus ebavõrdne majanduslik olukord ja piiratud töövõimalused suurendavad eraldatust; poliitiline, kus esindatus ja kaasamine on piiratud; kultuuriline, kus keele- või kultuurilise tausta tõttu kogukonnad jäetakse tähelepanuta; ning institutsionaalne, kus seadused ja teenused ebasoodsalt soosivad teisi rühmi. Selle põhjuseks on nii otsene diskrimineerimine kui ka struktuursed mehhanismid, näiteks haridus- ja elamutingimuste ebavõrdsus ning avalike teenuste kättesaadavuse erinevused.

Marginaliseerimine toob endaga kaasa mitmesuguseid tagajärgi: piiratud ligipääs kvaliteetsele haridusele ja töövõimalustele, halvemad tervise- ja sotsiaalteenused, suurenenud terviseriskid ning sotsiaalne isolatsioon. Aja jooksul võib see alustada vabaduse ja eneseteostuse piiramist ning suurendada riske vaesuse ja kuritarvituste suhtes.

Võtted ja sekkumised: kaasav poliitika, anti-diskrimineerimisõigused, universaalsed teenused, kvaliteetne haridus ja tööturupoliitikad. Oluline on osalusdemokraatia, kogukonnapõhised programmid ja andmete kogumine marginaliseerumise mõõtmiseks, et võrdsed võimalused oleks tagatud. Rahvusvahelised raamistikud, näiteks inimõigused, võivad suunata riikide tegevust.