marginaliseerumise

Marginaliseerumine on sotsiaalne protsess, mille käigus teatud isikud või rühmad jäävad ühiskonna peamise elu servale ning kogevad piiratud osalemist, ressursside ligipääsu ja mõjuvõimu. See ei ole pelgalt staatus, vaid dünaamiline nähtus, mida vormivad kultuurilised, majandussotsiaalsed ja poliitilised mehhanismid.

Marginaliseerumine võib olla nii indiviidi kui kogu rühma tasandil ning see hõlmab institutsionaalseid ja kultuurilisi barjääre ning majanduslikku ebavõrdsust. Ta põhineb sageli identiteedil, mis võib hõlmata etnilist või keelelist tausta, uskumusi, puuet, vanust, sugu, seksuaalset orientatsiooni või sotsiaalset klassi.

Tagajärjed on mitmekesised: piiratud ligipääs haridusele, tööhõivele ja tervishoiule; vähene esindatus poliitikas ja otsustusprotsessides; suurem vaesus ning tervise- ja heaoluprobleemid. Marginaliseerumine on sageli püsiv ja suurem mõjutab kogu kogukonna sotsiaalset kapitali ning sotsiaalset jätkusuutlikkust.

Sisemised ja välised mehhanismid võivad seda süvendada, sealhulgas diskrimineerimine, stigma, keel ja kultuurilised erinevused ning riigi- või kohaliku tasandi poliitikate puudulikkus. See nähtus võib esineda erinevates ühiskondades ja selle raskusaste muutub ajalooliselt ja kontekstuaalselt.

Lahendused keskenduvad kaasatusele ja õigustele: anti-diskriminatsioonipoliitikad, osalusõiguste suurendamine, ligipääsu parandamine haridusele, tervishoiule ja tööturule, kultuurilise mitmekesisuse edendamine ning kogukondade ja riigi koostöö sotsiaalse kaitse tugevdamiseks.