makroökonoomiliste

Makroökonoomika on majandusteaduse haru, mis uurib majanduse toimimist suurtes kogustes ja ajaperspektiivides. See keskendub majanduse üldistele näitajatele ja mehhanismidele, mis kujundavad kasvu, tööhõivet ja hindade taset. Peamised näitajad on SKP ehk bruto sisemajanduse toodang, inflatsioon, töötuse määr ning rahapakkumine ja intressimäärad. Makroökonoomika analüüsib, kuidas majanduse kogunõudluse ja kogupakkumise suhe, investeeringud, eksport ja import ning finantssektori toimimine mõjutavad majanduse üldist seisu.

Makroökonoomiliste mudelite ja teooriate aluseks on erinevad koolkonnad. Klassikaline ja neoklassikaline lähenemine rõhutab paindlikke hindasid ja vabaturu mehhanisme; Keynesi teooria keskendub nõudlusele ja valitsuse vahenditele majanduse aktiveerimisel. Monetaristid rõhutavad raha koguse tähtsust ning uus-keynesianism püüab kombineerida stabiilsust ja nõudluse rolli. Ka kaasaegsed arutelud hõlmavad globaliseerumist ja finantsstabiilsust.

Andmed ja mõõdikud, mida makroökonoomikud kasutavad, kogutakse peamiselt Statistikaametist, Eesti Pankist ja rahvusvahelistest allikatest. Eestis ning Euroopa Liidus vaadeldakse majanduse tsüklit, potentsiaalset toodangut ning majanduspoliitiliste vahendite mõju. Makroökonoomika aitab mõista ja kujundada rahapoliitikat, fiskaalpoliitikat ja struktuurseid reforme ning on seetõttu oluline nii riigi kui ka ettevõtete planeerimisel.