makroevolutsioonis

Makroevolutsioon viitab suuremahulistele evolutsioonilistele muutustele, mis ilmnevad pikkade perioodide jooksul ja mille tulemuseks on uute liikide ja kõrgemate taksonoomiliste üksuste (nt perekondade, sugukondade) tekkimine. See erineb mikroevolutsioonist, mis käsitleb väiksemaid muutusi populatsioonides esinevate geenisageduste tasandil. Makroevolutsioonilised protsessid hõlmavad liigistumist, massihukke ja adaptiivset radiatsiooni.

Liigistumine on protsess, mille käigus ühest liigist areneb kaks või enam eraldiseisvat liiki. See võib toimuda geograafilise isolatsiooni, reproduktiivse isolatsiooni või muude tegurite tõttu. Massihukud on perioodid, mil märkimisväärne protsent planeedi liikidest hävib. Pärast massihukke toimub sageli adaptiivne radiatsioon, kus ellujäänud liigid täidavad uusi ökoloogilisi nišše ja mitmekesistuvad kiiresti.

Makroevolutsiooni uuritakse peamiselt fossiilide, võrdleva anatoomia, embrüoloogia ja molekulaarbioloogia abil. Fossiliansamblid annavad otsest tõestust organismide muutumisest aja jooksul, näidates üleminekuvorme ja uute vormide tekkimist. Võrdlev anatoomia paljastab sarnasusi organismide struktuurides, mis viitavad ühisele esivanemale. Molekulaarbioloogia, eriti DNA järjestuste võrdlemine, pakub täpsemaid viise liikide omavaheliste sugulus- ja evolutsioonisuhete kindlaksmääramiseks. Makroevolutsioonilised muutused on evolutsiooniteooria keskne osa, selgitades elu mitmekesisust Maal.