Makroevolutsiooni

Makroevolutsioon on evolutsiooni valdkond, mis uurib pikaajalisi ja suure ulatusega muutusi eluslooduses. See keskendub protsessidele, mis viivad uute liikide teke ja kadumise ning suurte filogenetiliste ridade ning ökoloogiliste ja biogeograafiliste mustrite kujunemiseni ajas.

Peamised mehhanismid hõlmavad liigistumist (speciation) ja väljasuremist. Lisaks uuritakse adaptatiivset radiatsiooni, konvergentset evolutsiooni ning geoloogiliste ning ökoloogiliste muutuste mõju, mis mõjutavad suurte rühmade kujunemist. Mikroevolutsiooni mehhanismid (mutatsioonid, rekombinatsioon, geneetiline drift, valik) toimivad pikaajalises akumulatsioonis ja võivad aja jooksul anda põhjust suurte tasandite muutustele.

Peamised tõendid makroevolutsioonist pärinevad fossiilidest, mis näitavad vanemate vormide järkjärgulist asendumist uutega, ning võrdlevast anatoomiast, arengulistest märkidest ja molekulaargeneetika andmetest, mis kinnitavad filogeneetilisi seoseid. Biogeograafia aitab mõista liikide levikut ja ajaloolist jaotust ning nende suurte mustrite ajaloolist konteksti.

Näidetena makroevolutsiooniliste muutuste kohta on tetrapoodide üleminek veest maale Devoni ajastu lõpus; lindude areng theropodsete dinosauruste järelt; vaalaste teke mereloomadest; ning imetajate kiire divergensioon dinosauruste väljasuremise järel. Makroevolutsioon eristub mikroevolutsioonist peamiselt ajaga ja skaalaga: mikroevolutsioon kirjeldab populatsioonide siseseid ja lühemaid muutusi, makroevolutsioon – suuremaid filogenetilisi mustreid ja ajastulisi tase. Teooria on tugevalt toidetud mitmelt tõendidelt, kuid suurte muster ja tempo tekitavad jätkuvat diskussiooni, sh katkendliku tasakaalu küsimus.