Biogeograafia

Biogeograafia on loodusteaduste valdkond, mis uurib elusorganismide ruumilist ja ajalist jaotumist ning selle mehhanisme. Ta tegeleb küsimustega, miks teatud liigid esinevad teatud piirkondades, kuidas levik on piiratud ning kuidas ökoloogilised kooslused ja keskkonnatingimused kujundavad liigide rikkust ja jaotumist ajas ja ruumis.

Peamised kontseptsioonid hõlmavad dispersiooni (liigide levik), leviku piiranguid, endeemiat, koosluste struktuuri ning kliimatingimuste ja geograafiliste barjääride rolli. Biogeograafia seob end paleobiogeograafiaga, mis käsitleb ajalooliste kliima- ja maastikumuutuste mõju liigijagulemisele ja levikule. See hõlmab nii taimede kui loomade levikut ning nende evolutsioonilisi suhteid, samuti faunade ja florade koostoimet erinevates ökoloogilistes kontekstides.

Ajalugu: biogeograafia alused on ajaloos kujunenud varajastest tähelepanekutest; märkimisväärseid mõjusid andsid 19. sajandi teadlased, sealhulgas Alexander von Humboldt ja teised. 20. sajandil lisandus teooriate ja mudelite raudvara, sealhulgas saarte biogeograafia teooria, mida arendasid edasi MacArthur ja Wilson. Kaasaegne biogeograafia kasutab mitmesuguseid meetodeid: geoinfosüsteeme (GIS), kartograafiat, paleogeograafiat ning geneetilisi uurimisi (phylogeography) ajalooliste levikute mõistmiseks.

Rakendused hõlmavad looduskaitse ja ökoloogilise planeerimise alaseid otsuseid, kliimamuutuste mõju hindamist ning elupaikade säilitamist ja taastamist. Biogeograafia annab põhiteadmisi biotsükli toimimise ja ökosüsteemide resilience kohta ning aitab prognoosida bioloogilise mitmekesisuse muutusi tulevikus.