lummusega

Lummusega on sõna lummus ainsuse ja lummuse tähendust kandva Esti kiele sõnaline vorm, kus lisandub -ga/-ga lõpp. See on lummuse omadussõnaline või nimetusuhtes tähistamise vorm, mis näitab, mil viisil või millegi mõju all midagi tehakse. Lummus kui mõiste viitab võlule, peibutusele või võlumehele ning lummusega rõhutatakse, et midagi on seotud lummuse või võluga.

Linguistlikult kujutab lummusega instrumentaalset või kaasosaga kirjeldust: see loob ettekujutuse, et tegevus on toimumas lummuse märgi all või lummava mõju läbi. Seda vormi kasutatakse sageli kirjanduses, kõneldes, kirjeldustes ja poeetilises keeles, et rõhutada võluva või peibutava toime olemasolu.

Folkloristlikus ja kultuurilises kontekstis on lummus vanaaegne mõiste, mis viitab võludele, loitsudele ja maagiale. Eesti folklooris tähistas lummus sageli üleloomulikku seaduspära või inimestevahelisi suunatusi, kus loitsud ja hitte võivad olulisel määral mõjutada saatust, meeleolu või suhteid. Lummus võib olla nii ohustatud kui elav tegelane legendides ning selle ideed on mõjutanud ka kirjandust ja kunstipraktikaid.

Tänapäeval kasutatakse lummusega kui kirjeldavat ja metafoorset mõistet ka tänapäevases kirjanduses, ajakirjanduses ja popkultuuris, et kirjeldada midagi ahvatlevat, köitvat või veenvalt mõjuvat. Eri kontekstides võib leida vastavust ka sõnadele lummav, võluv ja loitsemaine.