looduskasutust

Looduskasutus tähendab loodusressursside ja ökosüsteemide säästlikku kasutamist inimeste vajaduste rahuldamiseks, pidades samal ajal silmas ökoloogilise tasakaalu ja bioloogilise mitmekesisuse säilitamist. Selle lõppeesmärk on tagada loodusvarade jätkusuutlik kättesaadavus tulevastele põlvedele ning vähendada inimtegevuse negatiivseid mõjusid keskkonnale.

Põhiväärtused ja põhimõtted hõlmavad jätkusuutlikkust, riskide ennetamist, keskkonnamõjude hindamist, seiret ja stakeholderite kaasamist. Looduskasutus eeldab ruumi- ja ajaeraldust: erinevad alad võivad olla kasutuslikult avatud või piiratud ning kasutustingimused võivad sõltuda ökosüsteemi seisukorrast. Olulised tööriistad on keskkonnamõjude hindamine, planeeringud ja haldusalgid, mis määravad lubatud tegevused, kaitsealad ja kasutusviisid, lisaks kvoodid ning load.

Valdkonnad, kus looduskasutust rakendatakse, hõlmavad metsandust, kalandust ja jahindust, põllumajandust, energia tootmist ning maastiku- ja kultuuriturismi. Selles kontekstis püütakse tasakaalustada majanduslik huvi ökoloogiliste teenuste (nt puhke- ja regulatoorsed toimed) ning kohalike kogukondade õiguste ja traditsioonidega.

Eestis on looduskasutus reguleeritud looduskaitseseaduste, keskkonnamõjude hindamise ning planeeringute kaudu. Kaitsealad ja kasutusalad ning luba- ja kvoodisüsteemid aitavad tagada, et toimuvad säästlikud praktikad ning tulevikus säilivad elurikkus ja ökoloogilised protsessid.

Väljakutsed hõlmavad kliimamuutusi, invasiivseid liike, liigiriski ja survet ökosüsteemidele, mis nõuab pidevat seiret, kohanemist ja koostööd kohalike kogukondade ning ettevõtetega.