lisautentimise

Lisautentimine on turvameede, kus süsteem nõuab kasutaja identiteedi kinnitamiseks täiendavat tõendit peale parooli. See on osa mitme- või kaheastmelisest autentimisest (MFA või 2FA) ning kombineerib kaks või enamat erinevat autentikategooriat.

Töövoog on tavaliselt järgmine: kasutaja sisestab parooli; süsteem nõuab teist tõendit, näiteks ajutise koodi autentimisrakendusest (TOTP/HOTP), push-kinnitust, või riistvara turvavõtit (FIDO2/U2F). Mõned teenused kasutavad ka SMS-i koodi. Biomeetrilised meetodid võivad toimida kolmanda fakti või osana sellest autentimisest.

Kolm peamist tõendikategooriat on: midagi, mida kasutaja teab (parool); midagi, mis kasutajal on (nt autentimisrakendus, turvavõti või telefon); midagi, mis kasutaja on (biomeetriline autentimine). Riistvara võtmed ja WebAuthn-põhised lahendused on selles valdkonnas üha levinumad ning püüavad vähendada phishingist tulenevat riski.

Plussid on märkimisväärne kontode turvalisus, vähendatud risk varastatud paroolide põhjal ligipääsu saamiseks, parem vastavus regulatiivsetele nõuetele ning suurem usaldus teenusepakkujate ja teenuste suhtes.

Väljakutsed hõlmavad kasutusmugavuse suurenemist, seadmete ja kontode kaotust või varastamist, ning mõnede meetodite (näiteks SMS-koodide) haavatavust phishingule. Parim praktika on kombineerida phishing-vastaseid tehnoloogiaid (nt FIDO2/WebAuthn) ja pakkuda usaldusväärseid varuvõimalusi koos selge kasutusjuhendi ja koolitusega.

Lõpuks on lisautentimine oluline turvameede, mida rakendatakse nii era- kui avalikus sektoris parandamaks kasutajate ja andmete kaitset.