lisadokumentatsioon

Lisadokumentatsioon on täiendav dokumentatsioon, mis lisatakse peamise dokumentatsiooni juurde, et pakkuda täpsemat või eraldi käsitlemist vajavat teavet. See on mõeldud sageli spetsialistidele, arendajatele, auditeerijatele või vastavusnõuete järgijatele ning aitab selgitada süsteemi arhitektuuri, andmestruktuure, konfiguratsiooni ning tehnilisi või õiguslikke nõudeid, mida peamine dokumentatsioon ei pruugi koormata kogu lugejaskonnale.

Sisu võib hõlmata API kirjeldusi, andmete sõnastikke, tehnilisi spetsifikatsioone, migratsiooni- ja integreerimisjuhiseid, testimis- ja kvaliteedi tagamise dokumente ning vastavus- või auditimaterjale. Lisadokumentatsioon suurendab peamise juhendi kasutatavust ning võimaldab täpsemat jälgitavust ja jätkusuutset haldamist, ilma et lõppkasutaja teavet segi ajaks.

Koostamisel ja haldamisel on soovitatav järgida ühtset struktuuri, lisada muudatuste logi ning versiooninumbrid, ning luua selge viitamine peamise dokumentatsiooniga. Sageli asub lisadokumentatsioon eraldi hoidlas või dokumendibaasis, kuid see peab olema kergesti leitav ja seotud peamise dokumentatsiooniga viidete kaudu.

Vastavus- ja standardikirjeldused võivad tähendada kohandatavate nõuete, andmekaitse, turvanõuete ja kvaliteedistandardide järgimist. Parimad praktikad hõlmavad selget keelt, näiteid, tehnilisi skeeme ja asjakohaseid viiteid, et erinevad huvirühmad saaksid sellest arusaadavalt aru.

Kontekstid hõlmavad tarkvara arendust, ettevõtte sise- või avalikku dokumentatsiooni, teadus- ja arendusprojekte ning riiklikke registrid. Oluline on, et lisadokumentatsioon ei asenda peamist dokumentatsiooni, vaid täidab selle täpsema teabega ja kontekstiga.