liimimisest

Liimimine on protsess, mille käigus kaks või enam objekti ühendatakse liimi abil. Liimid on ained, mis võivad pärast kuivamist või kõvastumist püsiva sideme moodustada. Liimimise põhimõte seisneb selles, et liim märgab liimitavate pindade mikroskoopilisi ebatasasusi ja täidab need. Pärast kuivamist või kõvastumist moodustub tugev materjal, mis hoiab pindu koos.

Liimimise eelised seisnevad selles, et see võimaldab ühendada erinevatest materjalidest osi, loob siledaid ühendusi ilma naelte või kruvide eenditeta ning jaotab koormuse ühtlasemalt. Samuti võib liimimine olla õhukindlam kui mehaanilised ühendused. Puudustena võib nimetada vajadust puhaste ja kuivade pindade järele, liimi kuivamis- või kõvenemisaja ootamist ning mõnede liimide tundlikkust temperatuuri ja niiskuse muutuste suhtes.

Liimide valik sõltub liimitavatest materjalidest, nõutavast tugevusest, töökeskkonnast ja kasutamisviisist. Levinud liimitavate materjalide hulka kuuluvad puit, paber, plastik, metall, klaas ja keraamika. Liimitüüpe on palju, näiteks PVA-liimid (puiduliimid), epoksüliimid, superliimid (tsüanoakrülaadid), silikoonliimid ja kontaktliimid.

Enne liimimist on oluline pinnad puhastada rasvast, tolmust ja muudest saasteainetest, et tagada hea nakkumine. Mõnel juhul võib pindade eelnev karestamine suurendada liimimise tugevust. Pärast liimi pealekandmist surutakse liimitavad osad kokku ja hoitakse paigal kuni liimi täieliku kõvenemiseni. Liigse liimi eemaldamine enne selle kõvenemist on lihtsam.