liikumisvabadusele

Liikumisvabadusele on inimõigus, mis võimaldab inimestel vabalt liikuda kogu riigi territooriumi piires ning elada ja vajadusel töötada teistes jurisdiktsioonides. See mõiste hõlmab nii riikidevahelist liikumist kui ka liikumist riigi sees ning seob tihedalt kodakondsuse, asüülitoimingud ning migratsiooni.

Euroopa Liidus on liikumisvabadus keskne põhimõte: Euroopa Liidu kodanikud ja nende perekonnaliikmed võivad vabalt liikuda, elada ja töötada mis tahes liikmesriigis. Schengenili süsteem ja piirilävevabadus suurendavad piiriülest liikumist, kuid piirangud võivad tuleneda rahvuslikest huvidest, avalikust korrast, julgeolekust või tervishoiust. Need piirangud peavad olema seaduslikud, proportsionaalsed ja õiguslikult kontrollitavad.

Rahvusvahelisel tasandil kaitseb liikumisvabadust ka rahvusvaheline õigus. Ühinenud Rahvuste inimõiguste ülddeklaratsioonis (artikkel 13) sätestatakse right to freedom of movement within a country and to leave any country, and international instruments nagu ICCPR (artikkel 12) rõhutavad samasugust õigust. Liikumisvabadus on seega osaliselt rahvusvaheliste õigusnormide ning riigi põhiseaduste ja seaduste valdkonnas.

Käitumise ja väljakutsete osas seisab liikumisvabadus sageli tasakaalu eest riigi huvide, üldise julgeoleku ning sotsiaalse koostöö vahel. Erandjuhtumid võivad tekkida kriiside, tervishoiu- või julgeolekuprobleemide ajal ning vajalike piirangute rakendamisel nendest tuleb teavitada õiglaselt ja läbipaistvalt.

Seotud mõisted hõlmavad kodakondsust, migratsiooni ja piiride kontrolli, samuti Schengeni ala ning Euroopa Liidu õigust.