liigtarvitamise

Liigtarvitamine on tarbimisviis, kus inimene kasutab mõnda ainet või toodet suuremas koguses või sagedamini kui on tervisele või elukvaliteedile sobiv või soovitatav. See hõlmab alkoholi, ebaseaduslikke või retseptiravimeid ning mõnikord ka muid aineid või tarbimisviise. Liigtarvitamine võib olla ajutine või krooniline ning ei pruugi alati viia sõltuvuseni, kuid suurendab kahjulike tagajärgede riski.

Vormide poolest võib liigtarvitamine hõlmata alkoholi liigtarvitamist, ravimite väärkasutamist (käsimüügiravimite või retseptravimite ülejääk ja vale kasutus), ebaseaduslike ainete tarvitamist ning pikaajalist liigtarbimist toidulisandite või kofeiini ja energiatoodete näol.

Riskifaktorid hõlmavad stressi, vaimse tervise probleeme, sotsiaalset survet, kättesaadavust ning varasemaid sõltuvuse kogemusi; noorus või teatud elusituatsioonid võivad neid riske suurendada. Olulised on nii isiklikud kui sotsiaalsed tegurid, mis soodustavad või hoiavad liigtarvitamist.

Tagajärjed võivad hõlmata terviseprobleeme (maksakahjustused, südame- ja närvisüsteemi kahjustused, seedetrakti häired, unetus ja depressioon), sõltuvuse arengut ning vigastusi, töö- või õpiraskusi, suhteprobleeme ja finantsprobleeme. Sotsiaalne ja tööalane funktsioneerimine võivad kannatada.

Diagnostika ja ravi põhinevad tavapärasel vaimse tervise ja sõltuvuse hindamisel. Kasutatakse tööriistu nagu AUDIT alkoholi puhul ja sarnaseid hindamismeetodeid teiste ainete jaoks. Ravi võib hõlmata lühikesi sekkumisi, motivaatori-intervjuud, kognitiivset käitumisteraapiat, nõustamist ning vajadusel farmakoloogilist tuge; sageli on oluline kaasata perekond ja sotsiaalne võrgustik. Ennetus keskendub varajasele avastusele, hariduslikule tööle, riskide teavitamisele ja kahju vähendamise programmidele.