Liigtarvitamine

Liigtarvitamine tähendab vitamiinide liigkasututust organismis, mis ületab keha vajaduse ja võib põhjustada toksilisi toimeid. See on tavalisem rasvlahustuvate vitamiinide puhul, kuna need kogunevad kudedesse ja võivad püsida kehas pikemalt. Vesilahustuvad vitamiinid võivad tekitada sümptomeid harvemini, kuid pikaajalisel suurannusel võivad siiski mõned riskid tekkida.

Rasvlahustuvad vitamiinid, mida kõige sagedamini liigtarvitakse, on A, D, E ja K. A-vitamiini üleannustamine võib põhjustada peapööritust, iiveldust, naha kuivust ja maksaprobleeme. D-vitamiini liig võib kaasa tuua hüperkaltsemiat, neerukive ja üldist väsimust. E-vitamiini suur annus võib suurendada verejooksu riski. K-vitamiini liig tarbimine on harva ning sageli seostatakse meditsiinilisi ravimiotsuseid.

Vesilahustuvad vitamiinid (nt C ja B-kompleks) võivad põhjustada ärritust seedetrakti või neerukivide tekkega, kui tarvitatakse väga suureid annuseid. Niatsiin (B3) suurannused võivad tekitada naha punetust ja maksaprobleeme; B6 suur annus võib põhjustada närvikiudude kahjustust; folaat (B9) liigne tõmbab maski B12 puuduse sümptomite tekkimise ohtu.

Sümptomid hõlmavad iiveldust, oksendamist, väsimust, seedetrakti häireid ning mõnel juhul verejooksu või vale kaltsiumi taseme sümptomeid. Diagnoos põhineb anamneesi ja laboriasil tehtud vitamiinide ja mineraalide tasemete hindamisel.

Ravi seisneb tarbimise lõpetamises ja sümptomaatilises ravis ning raskematel juhtudel haiglaravil. Ennetus hõlmab soovitatud päevaseid norme järgimist, ravimite ja toidulisandite kooskasutuse mõistmist ning arsti nõu küsimist enne suuremate annuste võtmist.