lepinguteipide

Lepinguteipide mõiste viitab võlaõiguses kasutatavale klassifikatsioonile, mis jagab lepingud nende sisu, vormi või õigusliku aluse järgi. Eestis reguleerib selle klassifikatsiooni peamiselt Võlaõigusseadus (VÕS). Leping on kokkulepe, mille alusel pooled kohustuvad teatud toiminguid või mis tekitab õigusi ja kohustusi.

Sisu alusel jagunevad lepingud peamiselt müügilepingute (kaupade või teenuste ost), laenulepingute (raha või väärtuse laenamine), üürilepingute (kasutamise õiguse andmine), rendilepingute (kasutuse jätkuv edasiandmine) ning töö- ja teenuste lepingute (töö sooritamine või teenuse osutamine). Lisaks võivad kuuluda ehitus- või töövõtulepingud, kindlustuslepingud ja muud eriliikide kokkulepped.

Vormilise alusel võivad lepingud olla kirjalikud, suulised või elektroonilised. Kirjalik vorm on tavapärane ja mõnes olukorras seadusega kohustuslik. Adheisionlepingud ehk standardiseeritud lepingud on ühtsed vormid, mis võivad pakkuda tarbijale erikaitset ning vajavad Eestis hoolikat tähelepanu ja vastavust seadustele.

Lepingut rikub, kui üks pool ei täida kokkulepitud kohustust. Selle tagajärjed võivad hõlmata kahju hüvitamist, viiviseid või lepingu lõpetamist vastavalt Võlaõigusseadusele ja lepingutingimustele.