lennuliikluse

Lennuliikluse mõiste viitab õhusõidukite liikumise korraldamisele, juhtimisele ja ohutuse tagamisele õhuruumis ning lennuvõrgus. See hõlmab nii lähte- kui sihtpiirkonna planeerimist kui ka reaalajas lennutegevuse suunamist.

Peamised osad on lennuliikluse juhtimine (ATC) ja lennuliikluse haldamine (ATM). ATC tegeleb lennukite reaalajas suunamise, sisenemiste ja väljumiste korraldamise ning turvalise eraldamisega. ATM hõlmab strateegilist ja taktikalist planeerimist, õhuruumi struktuuri haldamist, ressursihaldust ning tehnoloogiliste süsteemide integreerimist (radarid, raadioside, navigatsioonisüsteemid).

Õhuruum jaguneb kontrollitavaks ja kontrollimata tsoonideks ning sageli kihtide või sektorite kaupa. Lendude planeerimine algab lennuplaaniga, mis sisaldab marsruuti, lennukõrgust ja ajakava; sisenemine ja väljumine korraldatakse ATC-i poolt, et tagada turvaline eraldamine ning sujuv lennuliikumine.

Navigatsioon ja side on keskse tähtsusega: lennukid kasutavad raadiosidet ja navigeerimissüsteeme; peamised andmed pärinevad transponderist ja radarilt. Rahvusvaheline standard ja koostöö on ICAO, mis kehtestab rahvusvahelised standardid ning mille rakendamist tagavad riiklikud lennuliikluse teenused. Eesmärk on ohutus, sujuvus ja keskkonnamõjude vähendamine.