lausekonstruktsioonides

Lausekonstruktsioonid ehk lausete ehitus viitab sellele, kuidas sõnad ja lausete osad omavahel seotud on ning milliseid tähendusi need seosed võimaldavad. Eesti keel kasutab käänet ja paindlikku sõnade järjekorda, mis võimaldab väljendada erinevaid rolle, rõhuasetusi ja suhtelisust. Lauseehitus sõltub peamiselt sellest, kuidas subjekti, predikaati ning täiendusi omavahel seotakse ning kas lausete vahel esinevad sõltuvused või koosto.

Lihtlause on üks terviklause, mille predikaat on seotud põhiverbiga; näide: Laps sööb. Liitlause ehk koordinatsioonil põhinev lause ühendab kaks või enam sõltumatut lausandust ühe suuremasse lausete hulka, näiteks Lapsed mängivad ja täiskasvanud vaatavad. Alamlaused ehk aluselised laused on sõltuvad ning täidavad teise lausena, neid viivad sisse sidesõnad või konjunktiivsed märgid: Ma arvan, et ta tuleb. Kui vihm lõpeb, läheme välja.

Infinitiivlause sisaldab verbi lõppu -ma/-misi ning toimib sageli objekti või eesmärgina: Ta otsustas koju minna. Partitsiiplause kasutab mittetäitunud või mittetäidetud vorme, näiteks Väsinud olles jõudis ta kohale; see annab lausele lisalugemise või tingliku olustiku. Lausekonstruktsioonide vahel toimib tavaliselt kirjavahemärk: aluselised laused on eraldi ning neid sageli eraldab koma, eriti kui lauses on mitu külgkonstruktsiooni.

Kasutus ja õppimine keskendub mõistmisele, kuidas erinevad lausekomponendid vahetult mõjutavad tähendust ja lause pikkust, ning kuidas lause struktuur võib muutuda kirjandusteoses või kõnes.