lahustidesorptsioon

Lahustidesorptsioon on protsess, mille käigus vedel lahusti molekulid migreeruvad tahkele materjalile ning kinnituvad pinnale või imenduvad selle sisse. See hõlmab nii adsorptsiooni (molekulide kinnitumine pinnale) kui ka absorptsiooni (imendumine materjali mahule). Lahustidesorptsioon on oluline mõiste nii keskkonnateaduses kui ka materjaliteaduses, sest lahustite jaotumine mõjutab materjalide käitumist, transporti ning omaduste muutumist.

Protsessi toimumine sõltub mitmetest teguritest. Temperatuur, lahusti aktiivsus ja molekulide koostoime materjaliga määravad sorptsiooni ulatuse. Samuti mängib rolli materjali pindpind, pooride suurus ja struktuur ning lahusti keemilised omadused. Lahustide interaktsioonid materjaliga võivad põhjustada nii passiivset adsorptsiooni kui ka lahustunud aine osade tungimist materjali sisse, mis mõnikord viib füüsikalise või keemilise paisumiseni.

Isoterme ja teooriaid kasutatakse sorptsiooni kirjeldamiseks. Levinumad mudelid hõlmavad Langmuri ja Freundlichu isoterme ning mõnel juhul dual-mode või Flory–Hugginsi lähenemisi, eriti polümeeride või kiudude puhul. Mõõtmine toimub tavaliselt gravimeetriliselt või muu massimuutuse põhjal ning tulemusi saab kasutada lahustite kulususte jaotuse hindamiseks, paisumise prognoosimiseks või materjalide sobivuse hindamiseks konkreetseteks rakendusteks.

Lahustidesorptsiooni uuritakse ja rakendatakse mitmel erialal, sealhulgas keskkonnatehnikas, filtreerimisainetes, polümeersetes materjalides ja ravimite vabanemise uuringutes. See on olulne tegur lahustumise ja transportimise mõistmisel ning materjalide pikaajalise stabiilsuse hindamisel.