lülitamisaeg

Lülitamisaeg ehk lülitumise aeg on ajavahemik, mille möödudes seade lülitub ühelt olekult teisele kontrollsignaali muutuse järel. Seda mõistet kasutatakse nii mehaaniliste kui ka pooljuht- ja toitesüsteemide puhul ning see mõjutab süsteemi kiirust, täpsust ja energiakasutust.

Mõõtmisel eristatakse sageli tõusuaega ja langusuaega. Tõusuaeg on aeg, mille jooksul väljund liigub algsest väärtusest lõppväärtuseni (tavaliselt 10% kuni 90% lõpukäitumisest), langusuaeg vastupidi 90% kuni 10%. Mõnikord defineeritakse kogu lülitamisaeg üheks täielikuks üleminekuks 0–100% vahel. Mõõtmine viiakse läbi tavaliselt oszilloskoobiga, kasutades samal ajal ühetsüklilist sisendsignaali ja jälgides väljundväärtuste üleminekuid standardsete künniste järgi.

Tüübid ja valdkonnad: mehaanilised lülitid (nt releed) võivad lülituda mõnest millisekundist kuni sajandi millisekundini. Pooljuht-transistorid ja muud kiibilaadsed lülitid võivad lülituda nanosekundide kuni mikrosekundite skaalal. MEMS-lülitid ja kõrgvõimsuslülitid võivad paikneda vahemikus mikrosekunditest millisekunditeni vastavalt konstruktsioonile ja sõidukohale.

Oluline roll on lülitamisaeg süsteemi arhitektuuris: see mõjutab PWM-kontrolli täpsust, lülituskaotusi, elektromagnetilist lainetust (EMI) ja ühenduste reageerimisaega. Lülitamisaega tuleb arvesse võtta seadmete valikus ja jõudluse kavandamisel, et tagada soovitud jõudluse ja usaldusväärsuse tasemed.

Seotud mõisted hõlmavad tõusuaega, langusuaega ja üldist „switching time“ ning neid kasutatakse standardites ja tootjaandmetes erinevates kontekstides.