Pooljuhttransistorid

Pooljuhttransistorid, tuntud ka kui transistorid, on pooljuhtmaterjalidest valmistatud seadmed, mis on elektroonikas fundamentaalsed. Need mängivad kahte peamist rolli: signaalide võimendamisel ja elektrooniliste lülitite käitumisel. Transistorid on moodsate elektrooniliste seadmete aluseks, alates lihtsatest raadioaparaatidest kuni keerukate mikroprotsessoriteni.

Esimene töötav transistor loodi 1947. aastal Bell Labsis John Bardeeni, Walter Brattaini ja William Shockley poolt. See oli punktkontakttüristor. Hiljem arendati välja bipolaartransistor (BJT) ja väljatransistor (FET), millest viimased on tänapäeval laialdasemalt kasutusel, eriti CMOS-tehnoloogias. Transistori peamised osad on alus (baas), emitter ja kollektor (BJT-de puhul) või värav, allikas ja kehaga (FET-de puhul).

Transistori tööpõhimõte põhineb väikesel elektrilisel signaalil ühel terminalil, mis reguleerib suurema voolu voolu kahe teise terminali vahel. See kontrollmehhanism võimaldab signaali võimendamist või digitaalse signaali nagu "sees" või "väljas" esindamist. Transistoride suurus on aja jooksul drastiliselt vähenenud, mis on viinud suure tihedusega integraallülituste (IC) loomiseni, kus miljardid transistorid paiknevad ühel kiibil.

Rakendustest on transistorid levinud peaaegu kõikjal tänapäeva tehnoloogias, sealhulgas arvutid, mobiiltelefonid, televiisorid, autod ja meditsiiniseadmed. Nende areng on olnud üks olulisemaid tehnoloogilisi edusamme 20. sajandil, muutes põhjalikult seda, kuidas me elame ja töötame.