külmikute

Külmikud on kodumajapidamises kasutatavad elektriseadmed, mis hoiavad toitu ja joogid jahedana. Sisetemperatuur on tavaliselt umbes 2–5 °C, sügavkülm sõltuvalt mudelist. Enamik mudelite on varustatud eraldi külmkambri ja sügavkülmkapiga, kuid on ka kombikülmikuid, kus külm ja sügavkülm asuvad ühes seadmes. Külmikute suurus ja jagunemine vastab kasutusvõimalustele ning ruumile.

Tööpõhimõte põhineb jahutusnõu tsüklil. Kompressor surub külmvedeliku gaasilisse olekusse, mis liigub kondensaatorisse jahtudes; seejärel paisupaagi või ventiili kaudu vedelik muutub taas vedelaks ja aurustub aurustis, võttes ruumi soojust ning jahedadesse. Sel moel jahtub sisemene õhk ning toidud säilivad kauem värskena. Tõhusus sõltub tihendite, ventiilide ning isoleeringu kvaliteedist ning lisafunktsioonidest, nagu niiskuskontroll jaotustel ning energiasäästul.

Tüübid ja suurused on mitmekesised. Üksikin külmkapisüsteem võib olla top-freezer (külmkap ülaosas), bottom-freezer (külmkap alumises osas) või kombikülmik, mis ühendab külmiku ja sügavkülmiku. Lisaks on olemas kompakt- või mini-külmikud väiksematele ruumidele. Mitmes mudelis on paigutatavad riiulid, sahtlid ja eraldi osad ning mõnel on veega ja jäämasin.

Energiatõhusus hindatakse aastase energiatarbimise (kWh/a) ja energiamärgise klassi abil (A–G). Kaasaegsed külmikud tüürivad madalama energitarbimise poole ning paljud kasutavad külmkreemina isobutaanit (R600a) või propaani (R290), mis on ümbritseva keskkonna jaoks sõbralikumad, kuid on tuleohtlikud ning vajavad korralikku kasutust ja ventileerimist. Keskkonnakaitse regulatsioonid on piiratud halogeensete ainete kasutust ning soodustavad uuenduslike ja keskkonnasõbralike külmkreemide kasutamist.