krüokonserveerimise

Krüokonserveerimine on protsess, mille käigus bioloogilisi materjale, nagu rakud, koed, organid või kogu organismid, säilitatakse äärmiselt madalatel temperatuuridel, tavaliselt vedela lämmastiku temperatuuril –196 °C. Selle eesmärk on peatada kõik bioloogilised protsessid ja vältida materjali edasist kahjustumist. Krüokonserveerimine võimaldab säilitada materjali pikka aega ilma kvaliteedi kao.

Protsessi käigus kasutatakse krüokaitseaineid, mis aitavad vältida jääkristallide teket rakkude sees ja ümber, mis võiksid rakustruktuure kahjustada. Need ained alandavad vee jäätumispunkti ja muudavad rakuvedeliku viskoossemaks. Pärast krüokaitseainetega töötlemist jahutatakse materjal väga kiiresti, et minimeerida kahjustusi.

Krüokonserveerimist kasutatakse mitmesugustes valdkondades. Meditsiinis säilitatakse selle meetodiga viljakust – sperma, munarakud ja embrüod – viljatuse raviprotsesside jaoks või hilisemaks kasutamiseks. Samuti krüokonserveeritakse tüvirakke, näiteks nabanöörist saadud tüvirakke, mis võivad tulevikus olla elupäästvad ravimeetodid. On ka krüokonserveerimise ettevõtteid, mis pakuvad inimkeha või aju säilitamise teenust pärast surma, lootuses tulevaseks taaselustamiseks.

Lisaks meditsiinile kasutatakse krüokonserveerimist bioloogilises mitmekesisuse säilitamisel, kus väärtuslikke taimeliike või loomade seemneid ja rakke säilitatakse. Tulevikus võib see tehnoloogia mängida olulist rolli ka kosmoseuuringutes, võimaldades näiteks inimeste pikamaa reise. Krüokonserveerimine on seega tehnoloogia, millel on potentsiaal säilitada elu ja bioloogilist materjali üle aja.