kopolümeriseerimise

Kopolümeriseerimine on protsess, mille käigus kaks või enam erinevat monomeeri molekuli ühinevad, et moodustada polümeerkett. See erineb homopolümeriseerimisest, kus ainult ühte tüüpi monomeeri kasutatakse polümeeri loomiseks. Kopolümeerid võivad omada erinevaid omadusi, mis sõltuvad sisalduvate monomeeride tüübist ja nende suhtelisest kogusest. Need omadused võivad olla paremad kui ükski üksik homopolümeerist saadav omadus, mis muudab kopolümeriseerimise väärtuslikuks polümeermaterjalide disainimisel.

Kopolümeriseerimise tulemusel saadud polümeeri struktuur võib varieeruda sõltuvalt sellest, kuidas monomeerid polümeerketti on paigutatud. Levinud struktuurid hõlmavad juhuslikke kopolümeere, kus monomeerid on keti jooksul juhuslikult jaotunud, vahelduvaid kopolümeere, kus monomeerid vahelduvad korrapäraselt, plokk-kopolümeere, kus pikad monomeeride ahelad on ühendatud, ja kimbukopolümeere, kus üks monomeer moodustab põhiahela ja teised monomeerid kasvavad sellest kõrvalahelatena. Igal struktuuril on ainulaadsed füüsikalised ja keemilised omadused.

Kopolümeriseerimist kasutatakse laialdaselt erinevates rakendustes, sealhulgas plastide, kummi, liimide ja kiudude tootmisel. Näiteks ABS-plast (akrüülnitriilbutadieenstüreen) on kopolümeer, mida kasutatakse selle tugevuse ja löögikindluse tõttu autoosades ja mänguasjades. Stüreenbutadieenkumm (SBR) on kopolümeer, mida kasutatakse laialdaselt rehudes selle vastupidavuse ja kulumiskindluse tõttu. Kopolümeeride võime kohandada omadusi teeb neist mitmekülgseid materjale paljudes tööstusharudes.