kooskõlastuvus

Kooskõlastuvus on protsess, mille käigus erinevad osapooled peavad enne otsuse vormistamist või tegevuse elluviimist andma oma kinnituse või heakskiidu. Selline lähenemine loob kontrolli- ja tasakaaluprotsessi, mille eesmärk on tagada otsuste vastavus kehtivatele nõuetele, vähendada riske ja suurendada läbipaistvust.

Kooskõlastuvuse määrab sageli ära, keda ja millal tuleb kaasata ning millised dokumendid või tingimused tuleb täita. Protsess hõlmab rollide ja vastutuste definitsiooni, tähtaegade seadmist ning dokumentatsiooni kogu kogu kohta tehtud otsuste jaoks. Kaasatud võivad olla erinevad ametkonnad, juhid, eksperdid või partnerid ning kooskõlastused võivad toimuda eri tasanditel ja kanalite kaudu.

Tavapärased rakendusalad hõlmavad avalikku haldust, kus eelarvete, planeerimise või õigusaktide kooskõlastusharud peavad vastama nõuetele; lepingute ja hangete puhul, kus lisaks hindlejatele on vajalik heakskiit erinevatelt osapooltelt; ning IT- ja kogutud andmete kontrollis, kus muudatuste kooskõlastus (nt muutuste haldamine) aitab tagada turvalisuse ja vastavuse standarditele.

Eelised hõlmavad suurenenud usaldust, paremat riskide ja vastavuse haldamist ning otsuste kvaliteedi paranemist. Piirangutest tulenevad tavaliselt aeglustunud otsustusprotsess ja suurem koormus ressurssidele, mis võib kaasa tuua viivitusi ja konfliktide tekkimist.

Kooskõlastuvus on seega võtmemehhanism, mis ühendab erinevaid huve ja tagab, et olulised otsused liiguvad edasi vaid pärast vastavate poolte nõusolekut ja dokumenteeritud heakskiitu.