koormuskombinatsioonide

Koormuskombinatsioonid on ehitusinseneride ja arhitektide kasutatav mõiste, mis kirjeldab erinevate koormuste koosmõju ehitiste tugevuse ja töövõime hindamisel. Need kirjeldavad, milliseid koormuste kombinatsioone tuleb konstruktsioonide maksimaalsete reageeringute hindamiseks arvutada, võttes arvesse nii püsivaid kui ka muutuvkoormusi ning keskkonna toimeid.

Kasutus ja eesmärk on peamiselt seotud ehitusprojektide turvalisuse ja töökindluse tagamisega. Koormuskombinatsioonide abil kontrollitakse konstruktsiooni ulatuslikke vastupidavusnõudeid (ulimate või ulS, ultimate limit state) ning töökindlust ja kasutuslikku toimivust (serviceability limit state). Standardid ja juhised, sealhulgas Euroopa standardid EN 1990 ja selle osad, sätestavad, kuidas koormused defineeritakse, milliseid parandus- ja koostoimetegureid kasutatakse ning milliseid kombinatsioonikombinatsioone tuleb kindlasti kontrollida. Eesmärgiks on tagada, et ehitis oleks ohutu, funktsionaalne ja pikaealine ka ekstreemsetel või vihiklike koormusolukordade ajal.

Koormuskombinatsioonide koostamisel eristatakse tavaliselt püsivaid koormusi (Gk ehk dead load) ja muutuvaid koormusi (Qk, mis hõlmavad elukoormusi, tuule, lund ja muid dünaamilisi mõjusid). Koormused ühendatakse vastavate teguritega ja koostatakse erinevaid olukordi, et anda ülevaade ehitise reageeringust erinevates sõlm- ja sündmuste kombinatsioonides. Arvutusprotsess hõlmab koormuste valikut, nende koostoime määratlemist ning tulemuste kontrolli, kas konstruktsioon täidab nii ULS-i kui ka SLS-i nõuded.

Rakendused hõlmavad hoonete, sildade ja teiste konstruktsioonide projekteerimist, kus koormuskombinatsioonid aitavad modelleerida ja kontrollida storust, stabiilsust ning deformatsioonide piire. Praktikas kasutatakse spetsialiseeritud arvutus- ja modelleerimistarkvara, et genereerida ja kontrollida vajalikke kombinatsioone ning dokumenteerida vastavus standarditele.