konstruktsioonilisi

Konstruktsioonilised, ehk konstruktsioonigraafika mõiste, viitavad keeleteaduses kontseptsioonile, mille keskmes on ideed, et grammatika koosneb vormi–tähenduse paaridest, mida nimetatakse konstruktsioonideks. Iga konstruktsioon kirjeldab kindlat vormi koos selle semantilise sisu või funktsiooniga ning seeläbi juhib keelekasutust. Selline lähenemine rõhutab, et keele teadmised ei põhine üksnes sõnadel või eraldi reeglitel, vaid suurel hulgal vorm-tähendus seoseid, mida tuleb õppida ja kasutuskontekstides näha.

Peamised ideed on järgmised: keele teadmised jagunevad konstruktsioonideks ja iga konstruktsioon esindab kindlat vormi koos tähendusega; konstruktsioonid võivad olla nii idiomaatilised väljendid, kindsed fraaside mustrid kui ka lausepõhised konstruktsioonid, mis määravad syntaxi ja semantika koostoime; erinevad keeltes esindatud mustrid annavad võimalikud kasutusvõimalused ja tähendust, mida mitte üksnes sõnadega seletada.

Ajalugu ja mõju: konstruktsiooniline grammatika sai laiemaks teoreetiliseks suunaks 1980.–1990. aastatel, mille võtmeteoreetikud on Charles J. Fillmore ja Adele Goldberg. Lähenemine rõhutab kogemustel põhinevat keeletipu ja vormi–tähenduse tihedat põimumist, võrreldes teiste grammarikäsituste eristuvate reeglipõhiste mudelitega. Selle eeldused on mõjutanud nii teoreetilisi uurimusi kui ka praktilisi rakendusi.

Rakendused ja tähendus: konstruktsiooniline lähenemine on mõjutanud keeleteadust, keeleõpet, corpus-analüüsi ning keeletehnoloogiat. Eriti sobiv on see keelte puhul, kus morfoloogia või sõnavara on tihe ja semantilised seosed tekivad sageli kogu lause struktuuris. Eestis ja mujal on konstruktsiooniline lähenemine osutunud kasulikuks nii kõnetuvastuslike ja keeleõppe süsteemide arendamisel kui ka keeledokumentide ja korpusanalüüside tõlgendusviisides.