konserveerimis

Konserveerimine on toiduainete säilitamise meetod, mille käigus toiduaine töödeldakse ja suletakse tihedalt suletavatesse purkidesse või klaaspudelitesse. Töötlemuse eesmärk on peatada või aeglustada mikroorganismide kasvu ning säilitada toidu maitse, tekstuur ja toiteväärtus pikemaks ajaks. Konserveerimine võimaldab toitu transportida ja ladustada kauem ning vähendab riknemise riski.

Meetodid ja tööpõhimõtted: Kahe peamise meetodi hulka kuuluvad keevvanniga töötlemine (veevann) ja rõhkkonserveerimine. Veevanniga töötlemine sobib enamasti happelisematele toitudele (viljad, marjad, mahlad) ning saavutatakse temperatuurid umbes 100°C kindla ajaga. Rõhutöötlemine võimaldab suuremat temperatuuri ja on mõeldud madala happesusega toodetele (liha, kala, paljud köögiviljad), et saavutada piisav inaktiveerimine. Toiduaine suletakse steriliseeritud purkides või muudes pakendites, mis loob tiheda kaitsekihi õhu ja mikroorganismide pääsule.

Pakend ja säilitamine: purgid või metallkapslid, vaakum aitab pikemat säilivust tagada. Pärast avamist tuleb konserveeritud toiduaine hoida külmkapis ja tarbida lühikese aja jooksul.

Ajalugu: Konserveerimise ideed ja praktilised meetodid arendasid 18. sajandi lõpus Prantsusmaal ning edasi arenesid ning levisid ülemaailmselt. Appertiseerimine ja tinakonserveerimine olid varases kaasaegse toidutööstuse arengus kesksete rollidega, muutes toiduohutuse ja -kättesaadavuse oluliselt paremini hallatavaks.

---