inaktiveerimine

Inaktiveerimine on protsess, mille käigus objekt, süsteem või biomaterjal muutub mitteaktiivseks või peatub oma tavapärase funktsiooni teostamine. Sõna on levinud eri valdkondade vahel ja kirjeldab üldist üleminekut aktiivsest olekust mitteaktiivse või puhke olekuni.

Biomeditsiinis ja mikrobioloogias on inaktiveerimine oluline vaktsiinide tootmisel ning ohutuse tagamisel. Inaktiveeritud vaktsiinid kasutavad viirus- või bakteriaalsete komponentide muutmist nii, et nad ei paljuneks, kuid jätkavad immunogeenseid omadusi. Tavapärased inaktiveerimise meetodid hõlmavad keemilist töötlemist (nt formaldehüüd või β-propiolaktoon), termilist töötlemist ning kiiritust. Laboratooriumides kasutatakse inaktiveerimist ka, et teha terves vormis patogeene ohutult töödeldavaks või selle materjale turvaliseks säilitamiseks.

Informaatika ja tehnoloogia kontekstis võib inaktiveerimine tähendada süsteemi, konto või funktsiooni ajutist või püsivat peatamist, et vähendada riske, säästa energiat või tagada korrektne hooldus. Näiteks kasutatakse inaktiveerimist, kui kasutus on lõpetatud või kui turvalisusnõuded ei luba aktiivset juurdepääsu. Elektronika ja tootmises võib see tähendada seadme või komponendi väljaviimist aktiivsest ringluspöördest.

Kokkuvõttes on inaktiveerimine mitmekülgne mõiste, mis kirjeldab üleminekut aktiivsest olekust mitteaktiivseks eri kontekstides, alates bioloogilisest turvalisusest ja vaktsiinide tootmisest kuni IT- ja tööstusprotsesside haldamiseni.