kondenseerimispolümerisatsioonist

Kondenseerimispolümerisatsioon, tuntud ka kui astmeline polümerisatsioon, on polümeeride moodustamise protsess, mille käigus kaks või enam monomeeri ühinevad, vabastades samal ajal väikese molekuli, nagu vesi, metanool või vesinikkloriidhape. Erinevalt ahelpolümerisatsioonist, kus monomeerid liidetakse üksteise külge järjestikku, kasvab polümeer kondenseerimispolümerisatsioonis järk-järgult, kusjuures iga samm lisab monomeeri või juba moodustunud oligomeeri.

Selle protsessi oluline tunnus on see, et reageerivad funktsionaalsed rühmad monomeeridel. Näiteks polüestrite moodustumisel reageerib karboksüülrühm alkoholirühmaga, moodustades estri sideme ja vabastades veemolekuli. Sarnaselt polüamiidide puhul reageerib karboksüülrühm amiinirühmaga, moodustades amiidi sideme ja vabastades samuti vee.

Kondenseerimispolümerisatsioon võib toimuda mitmel erineval viisil, sealhulgas:

1. Polükondensatsioon: See on kõige levinum vorm, kus monomeerid reageerivad otseselt, vabastades kõrvalsaaduse.

2. Ringi avamisega polümerisatsioon: See protsess hõlmab tsüklilise monomeeri ringi avamist ja selle polümeeriks muutumist, kusjuures sageli vabaneb väike molekul.

Selle meetodi abil saadakse laialt kasutatavaid materjale, nagu polüestrid (nt PET), polüamiidid (nt nailon), polükarbonaadid ja fenool-formaldehüüdvaigud. Kondenseerimispolümerisatsioon võimaldab kontrollida polümeeri molekulmassi ja struktuuri, mistõttu on see oluline tööstuslik protsess.