kommunikatsioonisüsteemid

Kommunikatsioonisüsteemid on süsteemide kogum, mis võimaldab informatsiooni edastamist, vastuvõtmist ja töötlemist kahe või enama osapoole vahel. Need hõlmavad nii analoog- kui digitaalseid lahendusi ning võivad toimuda läbi juhtmega või traadita kanalite ning inimeste ja masinate vahel.

Peamised komponendid on allikas ja saatja, vastuvõtja, edastuskanal ning signaali kodeerimine/dekodeerimine, modulatsioon ja demodulatsioon, veatõrje ja sünkroonimine. Digitaalsetes süsteemides lisanduvadpakking, krüptimine ja protokollid, mis määravad edastusreeglid ja andmete ülekande järjestuse.

Kommunikatsioonisüsteemide klassifikatsioon sõltub kanali tüübist ja kasutusvaldkonnast. Juhtme- ja traadita süsteemid (nt Ethernet, Wi‑Fi, mobiilside) ning laiemalt võrgud, mis võivad olla lokaalsed või ülemaailmsed. Olulisteks näitajateks on läbilaskevõime, viivitus, usaldusväärsus ja tõrketaluvus.

Tehnoloogiline raamistik hõlmab standardeid ja mudelid, nagu OSI mudel ja TCP/IP, ning valdkonnaspetsiifilisi standardeid (IEEE 802.x, GSM/UMTS/LTE/5G). See võimaldab erinevate seadmete ja teenuste ühilduvust ja toimingute koordineerimist.

Rakendused ulatuvad telekommunikatsioonist arvutuvõrkudeni, tööstusautomaatikast ja tarbijateenustest. Põhirõhk on turvalisusel ja privaatsusel, samuti energiatarbimise ning võrgu tõrjevõime ja halduse jätkusuutlikkusel.