kohtumõistmine

Kohtumõistmine iseenesest kui mõiste viitab kohtute tööle õiguse rakendamisel, et lahendada vaidlused ja määrata süü või vastutus. See hõlmab nii tsiviilasju kui ka kriminaalasju ning võib hõlmata varasemat eeluurimist, kohtumenetlust, tõendusmaterjali hindamist ja lõplikku kohtuotsust või poolt- ja vastuargumente.

Kohtumõistmise eesmärk on tagada õiglus ja õigusriigi põhimõtete järgimine: isikute õigused kaitse all, menetluse osapoolte võrdne kohtlemine, tõendusmaterjalide õige hindamine, otsuste õigsuse ja õiguslikkuse tagamine ning vajadusel õiguskaitsevahendite kasutamine. Kriminaalmenetluses hõlmab protsess süüdistuse esitamist, kohtuistungeid, süüdimõistvat või süüst vabastavat otsust ning karistuse või teiste tagajärgede määramist; tsiviilmenetluses keskendutakse kahjude hüvitamise, lepinguliste või omandiga seotud küsimuste lahendamisele ja muude õiguskohustuste järelevalvele.

Uuringu ja praktikaga seotud aspektid hõlmavad õigussüsteemi sõltumatust kohtuastme ja täidesaatva võimu eraldatusest, seaduste ühtlase rakendamise tagamist ning seaduslike menetluste järgimist. Kohtumõistmist korraldavad ja kontrollivad sõltumatud kohtud; tavapäraselt on Eestis mitu astet: esmaseid kohtuid, apellatsioonikohtud ning riigikohus, mis tagab õiglase ja järjepideva õiguskäitumise ülevaatuse.

Kasutuskeelena on kohtumõistmine tavapärane termin Eesti õiguspilti kirjeldavates teksti- ja seadustekstides, kus see kirjeldab kogu kohtu kaudu toimuvat õigluse ja õiguse rakendamise protsessi.