kodumajanduses

Kodumajandus ehk kodumajanduse sektor on majanduse osa, mis hõlmab üksikisikuid ja peresid ning nende majanduslikku tegevust nii tarbija- kui ka tööjõu pakkumisena. Rahvusvahelises ja Eesti majandus- ja arvestuskeeles on see kodusektori olulisem komponent ning tihti käsitletakse koos mittetulunduslike institutsioonidega, mis teenindavad peresid (NPISH).

Kodumajandused mängivad majanduses mitu keskset rolli. Nad on peamised tarbijad, pakkudes nõudlust kaupade ja teenuste järele ning moodustades suure osa sisemajanduse kogukuludest. Nad annavad tööjõu ja teenivad sissetulekuid, mis võimaldavad neil otsuseid teha seoses kulutuste, säästmise ja võlgnemisega. Lisaks omandavad nad varasid, näiteks elamuid ja finantsvarasid, ning võivad ajas muuta oma finantseerimise ja riskide maandamise viise. Kodumajanduste valikud mõjutavad ettevõtete tootmist, laenuvajadust ning üldist finants- ja majandussüsteemi.

Mõõtmises kuulub kodumajanduse sektor rahvusvahelises arvestuses sageli S.14 alla ning selle suuruse näitajad hõlmavad lõpp-kulutust (kodumajanduste puhul), netosäästmist, netolaenamist ning varade ja kohustuste tasakaalu. Kodumajanduses tehtud otsuseid analüüsitakse majanduslike käitumismudelitena, mis hõlmavad näiteks elukestev tarbimine, permanent income või life-cycle hüpoteese.

Eesti kontekstis moodustab kodumajanduse nõudlus suure osa tarbimisest ning seda iseloomustab eluasemekulutuste ning finantseerimise mõju. Statistikaamet ja teised ametlikud allikad koguvad andmeid kodumajanduste kulutuste, sissetulekute, säästmise ja laenamise kohta, et mõista majanduse hoolduse ja majandusliku tsükli käitumist. Kodumajanduste poliitilised mõjutused hõlmavad tulumaksu, ülekandmisi, eluasemetoetusi ja pensionisüsteeme, samuti finantseerimise tingimuste muutusi, mis võivad mõjutada tarbimist ja säästmist.