kodanikukultuuris

Kodanikukultuuris viitab mõiste sellele, kuidas inimesed tajuvad poliitikat, usaldavad demokraatlikke institutsioone ning osalevad ühiskondlikus elus. See hõlmab nii poliitilist osalust kui ka avatust erinevatele vaadetele, solidaarsust ja vastutustunnet õiguse ja võrdsuse eest.

Mõiste sai populaarseks 1960. aastate lõpus ja 1963. aastal esitasid Gabriel Almond ja Sidney Verba raamatu The Civic Culture, kus nad kirjeldasid erinevaid politilise kultuuri tüüpe ja rõhutasid osaluskultuuri olulisust demokraatlike süsteemide toimimises. Algselt seostati kodanikukultuuri mitmes riigis kogetava aktiivse kaasatuse ja usaldusega institutsioonide vastu.

Kodanikukultuuri iseloomustavad usaldus institutsioonide vastu, usku oma mõjuvõimu olemasolusse, valmisolek osaleda valimistel ja avalikes aruteludes, tolerantsus erinevate vaadete suhtes ning üldine usaldus õigus- ja demokraatlike normide vastu. See kultuur eeldab, et inimesed omavad tunnet, et nende arvamus loeb ning et ühiskondlikust muutusest saab osa võtta.

Eesti kontekstis on kodanikukultuuri areng seotud iseseisvuse taastamisega, demokraatia tugevnemise ja digitaalse valitsemise laienemisega. Kodanikuühenduste roll, laiapõhjaline interneti kasutus ning avaliku arutelu kättesaadavus on suurendanud osalust ning läbi- ja kontrolli suhet institutsioonide ja kodanike vahel.

Kriitiliselt märgitakse, et mõiste võib olla kultuuriliselt ja ajalooliselt lineaarne ning ei pruugi kõiki digitaalse ajastu vorme või eri riikide eripärasid piisavalt tabada. Samuti võib see kirjeldus olla liiga üldistav, kui püüda võrrelda erinevaid ühiskondi.