koagulatsioonitestide

Koagulatsioonitestid on vere hüübimisvõimet hindavad laboratoorsed analüüsid, mille eesmärk on hinnata hüübimisprotsessi erinevaid faase. Need testid aitavad tuvastada verejooksuhäireid, hinnata tromboosiriski ja jälgida antikoagulantide toime, näiteks varfariini või hepariini ravi.

Peamised testid hõlmavad PT/INR, aPTT, TT ja fibrinogeeni määramisi. PT (prothrombin time) hindab ekstrinseerset teed ja vitamiini K sõltuvaid tegureid (II, VII, IX, X); INR standardiseerib PT tulemusi erinevate reagentidega. aPTT (activated partial thromboplastin time) hindab intrinseekset ja ühisteed ning on oluline unfractionated hepariini ravi jälgimisel. TT (trombiiniaeg) mõõdab fibriiniks muutumise aega ja on tundlik fibrinogeeni tasemele ning trombiini inhibiitoritele. Fibrinogeen on hüübimises keskne valk ning selle taset hinnatakse eraldi sageli kui osa koagulatsiooni hindamisest. D-dimer on fibrinilagune moodustiste märk ja selle tõus võib viidata ägedale tromboosile, DIC-ile või põletikulisele seisundile, kuid see ei ole spetsiifiline. Lupuse antikoagulandi testid, nagu DRVVT ja teised antiphospholipid syndrome’i testid, aitavad hinnata pikaajalist tromboosi riski. Lisaks võivad olla kasutusel platelet function testid või trombotsüütide agregomeetria, et hinnata plaatinfunktsiooni.

Kasutusala hõlmab verejooksu etioloogia selgitamist, maksahaiguste ja DIC-i hindamist, tromboosi diagnostikat, enne operatsioone riskide hindamist ning antikoagulantide seiret (INR varfariini, aPTT hepariini korral). Proovid võetakse tavaliselt vereplasmaprotseduuriga citrata ja töödeldakse vastavalt labori protokollidele; tulemused väljendatakse sekundites (PT, aPTT, TT), INR, fibrinogeeni ja D-dimeri väärtustena. Tõlgendamine sõltub labori referentsvahemikest ja kliinilisest kontekstist.