koagulatsioonitestid

Koagulatsioonitestid on laboratoorsed katsed, mille eesmärk on hinnata vere koaguleerumist, fibrinogeeni taset ja üldist hemostaasi toimimist. Need testid aitavad tuvastada verejooksu või tromboosi põhjuseid, juhivad diagnoosi ning annavad juhiseid ravis või operatsioonide ettevalmistamisel.

Peamised standardtestid hõlmavad protrombiiniaega (PT) ja INR-i, mis hindavad ekstrinsikti ja lõpuprotsessi toimimist; aktiivset osalist tromboplastiiniaega (aPTT), mis peegeldab sisemise koagulatsioonitee aktiivsust; fibrinogeeni taset; ning trombiinaega (TT), mis näitab fibrinogeeni lõppprodukte tekkimist. D-dimeer on fibrinogeeni lagunemisest tulenev marker. Lisaks võetakse arvesse trombotsüütide arvu ja üldist verekoagulatsiooni hindamist.

Arenenumad testid hõlmavad tromboelastograafiat (TEG) ja rotatsioonilist tromboelastomeetriat (ROTEM), mis pakuvad dünaamilist ülevaadet koagulatsiooniprotsessist alates vere hõrenemisest kuni fibrinomeccan välja arenemiseni. Lupuse antikoagulantide testid ja segamisuuringud aitavad eristada põhjust, kui PT ja/aPTT on pikened, mis võib viidata antikoagulantide mõjule või spetsiifilisele häirele. Faktorite aktiivustasingud ja fibrinogeeni suhtarvud võivad olla vajalikud täpsema diagnoosi jaoks.

Näidustused hõlmavad verejooksu või eelsoodumuse välja selgitamist, periprotseduurilist koagulatsioonihindamist, maksahaiguste jälgimist, dissemineeritud intravaskulaarset koagulatsiooni (DIC) kahtlust ja antikoagulantidega ravi seiret. Tulemuste tõlgendamine sõltub kliinilisest kontekstist ja laboratooriumi referentsväärtustest ning võib sõltuda proovivõtu ja labori menetluste eripärast.