kliimamudelite

Kliimamudelid on matemaatilised ja arvutuslikud mudelid, mille abil kirjeldatakse Maa kliimasüsteemi põhiprotsesse ja nende omavahelisi seoseid. Need mudelid simuleerivad atmosfääri, ookeane, maismaad, jääkihi ja biosfääri vahelisi energiavooge, massivahetust ja erinevate protsesside mõju kliimale. Eesmärk on mõista, kuidas kliima reageerib inimtegevusele ning loomulikele muutustele ja kuidas tulevikus võib kliima muutuda erinevate stsenaariumide alusel.

Kliimamudelid jagunevad peamiselt kolme nelja suurde kategooriasse: lihtsad või energiabilansmudelid, mis keskenduvad põhifunktsioonidele ja teooriatele; keskmise keerukusega mudelid, mis ühendavad lihtsamaid kirjeldusi konkreetsete piirkondade või protsesside kohta; ning keerukad üldsüsteemmudelid (GCM-id) ja neid järgivad regionaliseeritud mudelid (RCM-id), mis simuleerivad kliimat globaalselt või regioonde suurema eraldusvõimega ning sisaldavad ka biogeokeemilisi tsükleid (Earth system models, ESM-id). GCM-id ja ESM-id on rahvusvaheliselt kasutatavad peamised tööriistad kliimaennustustes ja IPCC hindamisel, pakkudes erinevaid emissiooniskenaaride alusel tulevikuprognoose.

Kliimamudeleid kasutatakse ajalooliste andmete hindamiseks, hindamaks kliimamuutuste mõju erinevatele sektoritele ning toetamaks poliitika- ja kohanemisotsuseid. Nende peamised piirangud on piiratud lahutusvõime, keerukate pilveprotsesside täpne kirjeldus ja sõltuvus ebakindlatest sisendkohtadest. Mudelitest tulenevad prognoosid on parimad ligikaudsed lähendused tuleviku kliimale, pakkudes stsenaariumeid hospitaalseid otsuseid puudutavaks aruteluks.