kirjutamissüsteeme

Kirjutamissüsteemid viitavad meetoditele, mille abil inimkeel esitatakse visuaalselt kirjalikus vormis. Need süsteemid arenevad aja jooksul ja erinevad kultuuriti, kuid nende peamine eesmärk on edastada tähendust ja säilitada teavet. Kõige levinumad kirjutamissüsteemid tänapäeval on tähestikulised süsteemid, kus iga sümbol ehk tähestik esindab ühte või mitut foneemi, mis on keele väikseimad helilised üksused. Näiteks ladina tähestikku kasutavad paljud Euroopa keeled.

Lisaks tähestikulistele süsteemidele on olemas ka teised tüübid. Abžad on kirjutamissüsteemid, kus tähestik koosneb peamiselt konsonantidest, vokaalid kas jäetakse välja või märgitakse spetsiaalsete märkidega. Araabia ja heebrea kirjad on näited abžadest. Süllaabariumid ehk silpkirjad kasutavad sümboleid, mis esindavad silpe, mitte üksikuid täishäälikuid või kaashäälikuid. Jaapani kana tähestik on tüüpiline süllaabarium.

Lõpuks on olemas logograafilised süsteemid, kus üksikud sümbolid ehk logogrammid esindavad sõnu või morfeeme. Hiina kirjasüsteem on kõige tuntum logograafiline näide, kus iga märk omab tähendust. Mitmed kirjutamissüsteemid, nagu näiteks Korea hangul, on aga loodud teadlikult teaduslikult ja süsteemselt, et olla kergesti õpitavad ja kasutatavad. Kirjutamissüsteemide valik ja nende areng peegeldavad sageli ühiskonna kultuurilisi, ajaloolisi ja tehnoloogilisi vajadusi.