kiirgussüsteemides

Kiirgussüsteemid on seade- ja süsteemikogum, mille eesmärk on toota, suunata ning mõõta ioniseerivat kiirgust. Nende peamised rakendused on meditsiiniline kiiritusravi ja diagnostiline kiirgus, kuid need võivad olla kasutusel ka tuumafüüsikas ja materjalide uurimisel. Sõltuvalt kiirguse manustamise viisist jagunevad kiirgussüsteemid peamiselt externaalseteks kiiritussüsteemideks ja brahhüteraapiasüsteemideks.

Externaalne kiiritus viitab kiirituse tootmisele ja suunamisele väljapoole patsienti. Kaasaegseteks lahendusteks on lineaarred kiiritusseadmed (linacs), millel on gantry, mida saab patsienti ümbritseva kiirgustoru pöörata ning mis võimaldab erinevate energiatega kiirteid. Kiire ja täpse annuse kujundamiseks kasutatakse mitmelehelisi kolimatorid (MLC) ning täiendavaid mehhaanilisi ja tarkvaralisi lahendusi. Ravi planeerimine toimub arvutipõhises planeerimissüsteemis, kasutades pildipõhiseid andmeid (CT, MRI, PET) annusejaotuse optimeerimiseks.

Brahüteraapia kasutab kiirgusallikaid, mis sisestatakse teatud keha piirkonda, võimaldades väga suure annuse lokaalse manustamise. Levimad allikad on iridium-192, cesium-137 ja I-125, sõltuvalt raviotstarbest.

Kvaliteedi tagamine ja ohutus on kiirgussüsteemide oluline osa: annuse planeerimine ja doosimise kontroll, seadmete ja dosimeetrite perioodiline QA, ning kiirgusohutuse standardid ja regulatsioonid, mis järgivad ALARA-printsiipe ja rahvusvahelisi norme (ISO/IEC). Neid süsteeme kasutatakse peamiselt onkoloogilises radioteraapias ning diagnostilise kiirguse tööriistu kaasajastades.