kiirgused

Kiirgused ehk kiirgus on energia või osakeste voog, mis levib läbi ruumi. Neid eristatakse peamiselt ioniseeriva kiirguse ja mitteioniseeriva kiirguse vahel. Ioniseeriv kiirgus on piisavalt energiline, et eemaldada elektrone aatomitest; see hõlmab alfa- ja beetaosakesi, gamma- ja X‑kiirgust ning neutronikiirgust. Mitteioniseeriv kiirgus omab väiksema energiaga fotoneid ja osakesi ning ei põhjusta tavaliselt elektronide välja lülitamist; selle alla kuuluvad nähtav valgus, infrapuna, raadiosagedus- ja mikrolained ning osa ultraviolettkiirgusest.

Allikad: Kiirgus tekib looduslikult ja inimtegevusest. Looduslik taust tuleneb kosmilisest kiirgusest ning maapinnal leiduvast radioaktiivsest materjalist, sealhulgas radonist. Inimtegevusest tulenev kiirgus tekib diagnostilistes röntgen-uuringutes, radioteraapias ja tööstuslike kiirgusprotsesside kasutamisel.

Mõjud ja mõõtmine: Ioniseeriv kiirgus võib kahjustada DNA-d ja suurendada vähiriski; suur doosi korral võib esineda ägedad kiirgushaigused. Pikaajaline kokkupuude suurendab pikaajaliste terviseriskide tõenäosust. Mitteioniseeriv kiirgus on tavaliselt vähem kahjulik, kuid tugeva või pikaajalise kokkupuute korral võib ka see tekitada terviseriske. Doosi mõõtmisel kasutatakse absorbeeritud doosi gy, ekviivalentne doosi sv ja radioaktiivsuse mõõtmisel becquerel Bq. Taust- ja töökeskkonnas tekkivat kiirgust tuleb hinnata ning hallata.

Rakendused ja kaitse: Kiirgust kasutatakse meditsiinis (röntgen, CT, kiiritusravi), tööstuses (mitmekandvate testide ja materjalide analüüs) ning teadusuuringutes. Ohutus ja regulatsioonid põhinevad ALARA põhimõttel ning rahvusvahelistel standardidel ja soovitustel, mida koordineerivad organisatsioonid nagu ICRP, IAEA ja WHO. Kaitsemeetmed hõlmavad lühemat aega, suuremat distantsi, kilde ja vajadusel tõhusat ventilatsiooni radonile.