keskkonnasõbralikust

Keskkonnasõbralikkus ehk keskkonnale vähem kahju tekitamine viitab toodete, teenuste või tegevuste omadusele, mille eesmärk on vähendada negatiivset mõju looduskeskkonnale ning soodustada loodusvarade säästmist ja ökoloogilist jätkusuutlikkust.

Keskkonnasõbralikkust käsitletakse tavaliselt kolme peamise dimensiooni kaudu: keskkonnamõju vähendamine, majandushuvide ja sotsiaalsete aspektide tasakaalustamine ning elutsükli juhtimine. See hõlmab energiatõhusust, materjalide taaskasutatavust, süsinikdioksiidi heide, säästvat tarbimist ning toote disaini, mis võimaldab pikeneda eluiga ja parandada remonditavust. Olulised on ringlussevõtt, vähem kahjulike kemikaalide kasutamine ning ressursitõhus tootmine.

Rakendusalad hõlmavad toote- ja teenindussektori, ehituse, transporti ja energia. Näited: energiatõhusaid kodumasinaid, taastuvenergia kasutamine, madalate heitmeteusega sõidukid, ringlussevõtt ja jäätmete vähendamine tarneahelas, rohelised hanked ning jätkusuutlikud ehitus- ja kinnisvaralahendused.

Keskkonnasõbralikkuse mõõtmine kasutab erinevaid näitajaid, näiteks elutsüklianalüüsi (LCA), süsinikdioksiidi heidet, vee jalajälge ja üldist ressursikasutust. Probleemid hõlmavad mõõtmise keerukust, erinevaid standardeid ning rohelustõusu puhul tekkinud rohepesu ohtu.

Poliitikas ja ettevõtluses on keskkonnasõbralikkus keskne kriteerium ning alus säästva arengu strateegiatele, energiasäästule, keskkonnamärgistustele ja vastutustundlikule tarbimisele. Euroopa Liit ning Eesti on kehtestanud norme ja juhiseid, mis suunavad tootjaid, tarnijaid ja tarbijaid tegema keskkonnahoidlikumaid valikuid.