keelevahetuse

Keelevahetus (keelevahetus) on keelte või keeleseaduste vaheldumine, mida kaks või enam keelt kasutav inimene rakendab sama kõne- või kirjutamisolukorras. See võib hõlmata nii üksikute sõnade või fraaside vahetust kui ka lausete või kogu teksti vältel toimuvat üleminekuid. Keelevahetus on loomulik nähtus keelekontaktsetes kogukondades ning seda kirjeldatakse kui kommunikatsiooni eri vormide koosmängu.

Tüüpide osas eristatakse lausetasandilist vahetust (vahetus toimub lausete vahel) ja lausesiseset vahetust (vahetus toimub lause sees), samuti lisanduvaid märksõnade või fraaside vahetusi. Keelevahetus võib toimuda erinevates keelekombinatsioonides, näiteks eestikeelse teksti sees võõrkeelsed terminid või fraasid, ning seda võib esineda nii kõnes kui ka kirjas.

Põhjused ja funktsioonid on mitmekesised. Vahetust kasutatakse sageli täpse termini leidmiseks, rõhuasetuse muutmiseks, sõbraliku või mitteformaalse tooni loomulikuks muutmiseks ning identiteedi või kuulajaga seotud sotsiaalse signaalina. Keelevahetus võib tuleneda keeleoskuse erinevusest, teemast, publiku ootustest või olukorra spontaansusest. See laiendab sõnavara ja mõnikord parandab mõttevahetuse voolu, kuid võib sõltuvalt kontekstist mõjuda tajutava keelelise korrektsuse hinnangule.

Uuring ja tähtsus: Keelevahetust uuritakse peamiselt sotsiolingvistikas, kasutades korpusi, intervjuusid ja kirjutisi. See on oluline osa keelelise kontaktiga kogukondade kultuurilisest mitmekesisusest ning mõjutab keelepoliitikat, õpetamist ja identiteedi kujunemist.