karakteriseerimismeetodite

Karakteriseerimismeetodid on teaduslikud ja tehnilised protseduurid, mille abil hinnatakse ja kirjeldatakse materjalide, ühendite või süsteemide omadusi ning nende struktuuri ja käitumist. Neid meetodeid kasutatakse koostise, struktuuri, omaduste ja toimimise mõistmiseks ning tulemused annavad aluse hindamiseks, võrdlemiseks ja otsuste tegemiseks erinevates rakendustes.

Meetodid jagunevad sõltuvalt sellest, mida nad mõõdavad: strukturaalse ja koostisliku info, füüsikaliste omaduste, keemiliste omaduste, termiliste omaduste, mehhaaniliste omaduste, pindade ja ruumilise korralduse ning elektrokeemiliste omaduste kohta. See võiot aitab valida sobivaid tehnikaid kindla probleemi lahendamiseks.

Näited peamistest meetoditest:

- Spektroskoopilised ja spektrometrilised meetodid (UV-Vis, FTIR, Raman, NMR, mass-spektromeetria) annavad infot molekulide struktuuri, koostise ja massilise profilatsiooni kohta.

- Kromatograafia (GC, HPLC) eraldab ja kvantifitseerib ühendeid ning selgitab koostist.

- Mikroskoopia ja difraktsioon (valgus-, elektronmikroskoopia; SEM, TEM; XRD) paljastavad struktuuri ja kristallilise korralduse ning pindade omadused.

- Füüsikalised ja termilised meetodid (DSC, TGA) hindavad soojustlike omaduste muutusi ja stabiilsust.

- Mehaanilised testid (tõmbetesti, kõvadus) mõõdavad vastupidavust ja elastsust.

- Pindade ja ruumilise omaduse hindamine (AFM, profilomeetria) ning elektrokeemilised meetodid (tsükliline voltammetria, impedants) annavad infot pinnakatete ja elektroniliste omaduste kohta.

Karakteriseerimismeetodid on olulised materjaliteaduses, keemias, biomeditsiinis ja tööstuses ning neid kasutatakse kvalitatiivse ja kvantitatiivse teabe saamiseks.