kapillaarfiltratsiooni

Kapillaarfiltratsioon on vedelike ja lahustite liikumine kapillaarseina kaudu plasma verest interstitsiaalsesse ruumi. See protsess on kudede toitainete ja jääkainete vahetuse ning vedeliku tasakaalu säilitamise põhieesmärk ning toimib koos lümfisüsteemiga üleliigse vedeliku tagasivõtmisel verevoolu.

Vedelike liikumist kapillaarseinast mõjutavad Starlingi jõud: kapillaarne hüdrostaatiline rõhk Pc surub vedeliku välja kapillaarist; interstitsiaalse ruumi hüdrostaatiline rõhk Pif surub vedeliku sisse. Kapillaarne onkootiline rõhk πc tõmbab vett kapillaarseina poole, interstitsiaalse ruumi onkootiline rõhk πif tõmbab vett välja. Netov mõju nende jõudude erinevusest määrab, kas vedelik filtratsiooni või reabsorptsiooni teel liigub. Tavaliselt arteriaalses lõigus on filtratsioon ning venosa lõigus reabsorptsioon; üleliigne vedelik suunatakse tagasi lümfisüsteemi.

Kapillaarid erinevad struktuuri ja läbilaskvuse poolest: continuous (kontuurne) kapillaar esineb paljudes kudedes; fenestreeritud kapillaarid lubavad suuremat läbivoolu (nt neerudes ja endokriinnäärmetes); sinusoidid on eriti läbilaskvad ja asuvad näiteks maksas, põrnas ja luuüdis. Glomerulaarsed kapillaarid neerudes moodustavad spetsiaalse filtratsioonibarjääri, mis reguleerib glomerulaarfiltratsiooni hulka ja koostist.

Meditsiinilises kontekstis on kapillaarfiltratsioon keskne nähtus; tasakaalu häired võivad põhjustada ödeemi, kui liigset vedelikku koguneb kudedesse. See võib tuleneda suurenenud Pc, vähenenud πc, suurenenud kapillaaride läbilaskvusest või lümfiringe häiretest ning põletikuline protsess võib läbilaskvust suurendada.