kaasfinantseerimise

Kaasfinantseerimine on rahastamismeetod, kus projekti kulud katetakse mitme rahastusallika koostöös. Tavaliselt hõlmab kaasfinantseerimine avalikku rahastust riigi või kohalike omavalitsuste poolt ning erasektori või mittetulundusliku sektori panust. Kaasfinantseerimise eesmärk on suurendada projekti kogurahastust, parandada projekti jätkusuutlikkust ning tugevdada osapoolte vastutust ja koostööd.

Kaasfinantseerimise vorme on erinevaid. Üks levinumaid on osaline kaasfinantseerimine, mille puhul projekti eelarve katmisel kasutatakse nii avalikku rahastust kui ka lisrahastusallikaid. Võimalik on ka määratud kaasfinantseerimine, kus teatud osa eelarvest tuleb katta kindla allikaga. Euroopa Liidu rahastamisel on kaasfinantseerimine sageli ennetav tingimus: riik peab kaasfinantseerima projekti ning see tuleb rahastamisotsuste ja aruandluse kaudu tõendada. Avaliku-erase partnerlus (PPP) on veel üks kaasfinantseerimise vorm, mille puhul erasektor annab rahastust, teadmised ja teenused avalike infrastruktuuri või teenuste jaoks koos riikliku toetamisega.

Kaasfinantseerimise eelised hõlmavad investeeringu mahu suurendamist, riskide jagamist, suuremat kohalikke sidusrühmi kaasatust ja projekti mõju suurendamist. Puudusteks võivad olla keerukus, lisakulud ja aeglasem otsustusprotsess, samuti nõutav täpne aruandlus ja järelevalve.

Kaasfinantseerimine on levinud infrastruktuuri, teadus- ja arendustegevuse, sotsiaalvaldkonna ning kultuuri valdkondades ning sageli keskne rahastusstruktuurides, kus on oluline mitme osapoole koostöö.