rahastusstruktuurides

Rahastusstruktuurid tähistavad kapitali kogumise vormide ja vahendite kombinatsiooni, mis finantseerib projekti või ettevõtte. Need määravad rahastamise allikad (laenud, omakapital, grantid jne), maksegraafikud, riskide jaotuse ning juhtimisõigused ja kontrollimehhanismid.

Võlakapital hõlmab laene, võlakirju ja muid laenupõhiseid instrumente, nagu esmane ja teisene võlg. Intressimäärad võivad olla fikseeritud või suhtelised, ning tagatised võivad olla varad või kogu ettevõte. Tagasimaksed toimuvad kindla ajakava alusel ning covenants võivad piirata tegevusi või finantsnäitajaid. Võlakapital pakub sageli prognoositavamat rahastust ja madalamat riski, kuid suurendab finantskohustusi ja piirab paindlikkust.

Omakapital ja segafinantseerimine hõlmavad raha omakapitalina, mis annab omanikuõigused ja kasumi jaotuse õigused. Investorid, nagu riskikapital ja eraettevõtted, ootavad kõrgemat tootlust ning võivad nõuda juhtimis- või eesõigusi. Mezzanine-finantseerimine on hübriidinstrument, mis ühendab laenu- ja omakapitali elemente, sageli konverteeritav või konverteerimise võimalusega. Eelistatud aktsiad võivad pakkuda fikseeritud dividende ja täiendavaid õigusi.

Muud instrumendid hõlmavad toetusi ja grantide rahastust, projektifinantseerimist SPV-i kaudu (eraldiseisva sihtettevõtte loomine projekti jaoks) ning avaliku- ja erasektori partnerlusi (PPP). Lisaks kasutatakse kogurahastust ja eksportkrediide, et suurendada rahastatavust ja vähendada riske.

Olulised kaalutlused hõlmavad riskide jaotust, kapitali maksumust ja maksustamist, regulatiivseid piiranguid ning projekti elutsükli mõju kontrollile. Struktuur mõjutab varade omandiõigust ja juhtimist; seetõttu on oluline hoolikalt koostada lepingud ja dokumentatsioon. Tavapärased dokumendid on term sheet, laenulepingud, aktsionäride lepingud, konverteerimisvõimaluste sätted ning finants- ja tegevusaruanded.