kaardistamises

Kaardistamine on geograafilise teabe kogumise, töötlemise ja kaardil esitlemise protsess, mille tulemus on kaart. Kaardid võivad olla topograafilised, temaatilised või digitaalses vormis ning neid koostatakse erinevatel skaaladel ja projektsioonidel.

Ajaloos on kaardistamine arenenud käsitsi mõõdistamisest ja mehhaniseeritud meetoditest digitaalse GIS-i ja veebikaardistamiseni. Eestis on kaardistamise traditsioon tugeva riikliku geodeesia ja kartograafia taustaga; riigiasutuste, nagu Maa-amet, kogutud ja hallatavad (avatud) andmed moodustavad aluse täiendavate kihtide lisamiseks.

Peamised andmekanalid on geodeetilised mõõdistused, fotogrammeetria, satelliidi- ja LiDAR-andmed ning avatud andmed. Andmeid kogutakse ja ühendatakse GIS-i abil, mis võimaldab ruumilist analüüsi, projekteerimist ja kaardistamist.

Disain keskendub loetavusele ja kasutusmugavusele: projektsioon, skaala, sümboliseerimine, värv ja tüpograafia on hoolikalt valitud; metainfo lisatakse kihtide kohta. Kaardid toodetakse nii paberil kui digitaalsetena ning uuenduste tsüklid on olulised.

Rakendused hõlmavad linnaplaneerimist, keskkonnavaldkonda, navigatsiooni ja kriisiohutust ning hariduslikku kasutust. Väljakutsed hõlmavad andmete kvaliteeti, ajakohasust, standardimist ja privaatsust ning vajadust tasuda uuendusi.

Tulevikus nähakse ette reaalaegset kaartide ning 3D-kaardistuse arendamist, avatud andmete laienemist, veebipõhiseid ja interoperabilseid lahendusi ning mobiilset ja automatiseeritud kaardistamist.