käivitusmehhanisme

Käivitusmehhanismid, tuntud ka kui mootori käivitussüsteemid, on komponendid, mis tagavad sisepõlemismootori töötamise alustamiseks vajaliku pöörlemise. Need süsteemid muundavad salvestatud energia mehaaniliseks liikumiseks, mis omakorda paneb mootori pöörlema ja võimaldab sellel iseseisvalt tööd jätkata. Peamised käivitusmehhanismide tüübid on startermootorid ja käsikäivitussüsteemid.

Startermootor on kõige levinum mehaaniline käivitussüsteem, mida kasutatakse enamikus autodes ja muudes mootorsõidukites. See on väike elektrimootor, mis on ühendatud mootori väntvõlliga hammasratta abil. Kui süütevõtit pööratakse või käivitusnuppu vajutatakse, saab startermootor voolu akust ja hakkab väntvõlli pöörlema. See pöörlemine laseb mootoril segada kütust ja õhku, mille tulemusena toimub süüteküünla abil süütamine ja mootor hakkab tööle.

Käsikäivitussüsteemid, mida leidub sageli väiksemates mootorites, nagu muruniidukid, mootorsaeid või vanemates mootorratastes, ei kasuta elektrit. Need koosnevad tavaliselt tõmbekäepidemest, mis on ühendatud rihma või köie abil mootori väntvõlliga. Käepidet tõmmates rakendatakse jõudu, mis paneb mootori pöörlema. See nõuab kasutajalt füüsilist pingutust, kuid on lihtne ja vastupidav lahendus.

Mõnikord võivad mootorid kasutada ka hüdraulilisi või pneumaatilisi käivitussüsteeme, eriti suurtes tööstuslikes rakendustes, kus vajatakse suurt käivitusmomenti või kus elektrisüsteemid on vähem praktilised. Need süsteemid kasutavad surve all olevat vedelikku või õhku mootori pöörlemise tekitamiseks.