järeldusreeglites

Järeldusreeglid ehk inferentsireeglid on loogikareeglid, mida kasutatakse tõestuste koostamiseks või uute teadmiste tuletamiseks olemasolevatest. Need reeglid võimaldavad meil kindlalt järeldada uusi lauseid, kui teatud tingimused on täidetud. Nad on formaalse loogika, eriti propositsioonloogika ja predikaatloogika, fundamentaalne osa.

Peamine eesmärk järeldusreeglite kasutamisel on tagada, et järeldus oleks kehtiv. Kehtiv järeldus tähendab, et kui eelnevad laused (premissid) on tõesed, siis peab ka saadud lause (konklusioon) olema tõene. Järeldusreeglid toimivad mehhanismina, mis säilitab tõeväärtuse.

Üks tuntumaid järeldusreegleid on Modus Ponens, tuntud ka kui "kinnitav Modus". See reegel ütleb, et kui meil on lause "Kui P, siis Q" ning me teame, et P on tõene, siis võime kindlalt järeldada, et Q on samuti tõene. Teine levinud reegel on Modus Tollens, mis väidab, et kui "Kui P, siis Q" on tõene ja Q ei ole tõene (st Q on väär), siis P peab samuti olema väär.

Teisi olulisi järeldusreegleid on näiteks hüpoteetiline silügismi (kui P implies Q ja Q implies R, siis P implies R) ja disjunktiivne silügismi (kui P or Q on tõene ja P on väär, siis Q on tõene). Predikaatloogikas lisanduvad reeglid, mis käsitlevad kvantoreid, nagu universaalne instansieerimine ja eksistentsiaalne genereerimine.

Järeldusreeglid on olulised mitte ainult teoreetilises loogikas, vaid ka arvutiteaduses (näiteks tarkvarakontroll, tehisintellekt) ja matemaatikas tõestuste koostamisel. Nad moodustavad aluse süstemaatilisele ja rangelt põhjendatud mõtlemisele.