jutustuses

Jutustus (või jutustused) on prosaatiline kirjanduse vorm, mis on lühem kui romaan ja keskendub tavaliselt piiratud arvule tegelastele ning ühele kesksele sündmusele või ideele. Jutustuse eesmärk on sageli anda hetkeline taipamine või näidata olukorra olemust läbi konkreetse kogemuse.

Iseloomult on jutustus tihti tihedalt komponeeritud: lühike süžee, terav tegelaskuju areng ning psühholoogiline keskendumine ning kujundite kasutamine. Keeleloogika võib olla igapäevane, kuid autoril on ruumi stiilile ja moodusele. Selles vormis võib esineda irooniat, sümboolikat või ootamatuid käänanguid.

Struktuurilt järgib jutustus sageli klassikalist narratiivset kaarti — sissejuhatus, tõukehetk, konflikti käivitaja, lõpp. Paljud jutustused lõpetuvad avatud või mõtiskleva lahendusega, mis kutsub lugejat jätkama mõtisklust.

Eesti kirjanduses arendas jutustuse vormi 19. sajandi lõpust ja 20. sajandi algusest. Olulised rollid olid Friedebert Tuglasel ja teistel kaasaegsetel autoritel, kes keskendusid psühholoogilisele tegelaskujule ning päevapõhistele teemadele. Jutustused on olnud oluline vahend iseseisva Eesti kirjanduse kujunemisel ning nad peegeldavad sotsiaalseid ja kultuurilisi muutusi.

Praegu jääb jutustus Eestis elujõuliseks vormiks; see hõlmab nii klassikalisi kui ka eksperimentaalseid stiile ja teemasid. Terminoloogias kasutatakse sageli sünonüümidena jutustust ja lühijuttu; mõiste "jutustused" viitab üldiselt nii üksikutele lühijuttudele kui ka nende kogumikutele.